Tänaseks olen ma veetnud sellest kaunis Ungari väikelinnas ning kohalikus koolis terve nädala. Statistiliselt olen läbi viinud 16 koolitundi (sh üks algkoolis) ning vestelnud kohaliku kunstiõpetajaga 45 minutit, sest ta soovis oma inglise keelt praktiseerida. Kuuetesitkümnest tunnist kolmteist on olnud erinevad grupid ehk siis ma olen nädalaga "tutvunud" ca 190 õpilasega erinevatest vanuserühmadest ning muidugi ka õpetajatega. Päris palju uusi inimesi ühe nädala kohta. Kui teised vabatahtlikud ning minu host-perekond sisse arvata, siis tuleb 200 uut nägu ära. Osad õpilastest tahavad mind juba kangesti Facebookis sõbraks lisada, ma leian, et see on pisut veider ja seni olen aksepteerinud eelkõige õpetajaid ja neid õpilasi, kellega ma reaalselt ka suhelnud olen väljaspool tunde. Õnneks neid on ka veidi:)
Eelmises postituses mainisin Denitsat ja Dorkát - esimene neist on Bulgaariast pärit vabatahtlik kohalikus lasteaias, samuti AIESECi programmi kaudu. Dorká on minu host-perekonnast ja ühtlasi ka minu õpilane.
Kõigepealt tuleb ära mainida, et päris tobe on see, et mul nii palju erinevaid gruppe on ning järgmisel nädalal tuleb vähemalt viis uut gruppi juurde. Mitmetega ma ilmselt rohkem äkki ei näegi? Ma ei tea. Raske on neile koduseid ülesandeid anda või kuidagi pikemalt oma plaane ette mõelda. Ma juba tean, et nendest 13 grupist, keda ma sel nädalal nägin, järgmisel nädalal ma vähemalt pooli ei näe. Juba alates teisipäevast pidin osasid tunde täiesti üksi andma - teistesse tundidesse tuli siiski õpetaja ka kaasa. Ma iseenesest eelistan seda, sest nii mõnessegi klassi on ikka mingid tropid ära eksinud. Õnneks tundub, et neid seni on pigem vähem ja päris ohtralt on nutikaid poisse ja tüdrukuid. Kui välja arvata see, et ma vist pole kunagi varem iseennast ja oma riiki pidanud nii mitu korda ühe nädala jooksul tutvustama, on siin tegelikult täitsa tore. Õpetajad on huvitavad ja enamasti abivalmid. Naljakas on õpetajate toas ennast koduselt tunda :D Kuigi veider oli see, et juba neljapäeval ja reedel olid osad õpetajad kuskil konverentsil ära ja ma pidin neid asendama…aga ma sain hakkama ja üldiselt noortel uudishimu mu vastu jätkub. Eks ole näha, kas ka järgmistel nädalatel.
Nimede meelde jätmisega on siin keeruline, sest mitte ainult pole neid palju, vaid nad on ka üpris keerulised. Kunstiõpetaja tahtis minuga eravestlust, et oma keelt parandada ja ma pean ütlema, et see oli päris huvitav. Tema keeletase ei ole just kiita, aga tal on India-vaimustus ja ta tahtis, et ma mõnel järgneval nädalal talle ateljeesse külla läheksin. Ta maalib ise ka ja ma FB'st juba natukene vaatasin tema asju, need tundusid päris huvitavad. Huvitav on kohalike elusid tundma õppida ja tundub, et mina olen nende jaoks värske briis igapäeva rutiini vahelduseks. I don't mind.
Kõige suurem miinus senini seisneb kohaliku organisatsiooni absoluutses ebakompetentsuses. Ehk siis need inimesed, kes peaksid mind siin toetama, abistama ja kellega ma peaksin koos lõbutsema, absoluutselt ei saa oma tööga hakkama. Lepingujärgselt peaks mul olema tugiisik, kelle poole ma saaksin igasuguste muredega pöörduda, aga seda inimest mul ei ole, sest mulle esialgu määratud tugiisik ei saanud oma tööga hakkama ja siis saatsi mulle kirja, et paraku tal ei ole aega minu tugiisik olla. Organisatsiooni poolt lubati mulle uus inimene otsida, aga see oli esmaspäeval ja täna on laupäev. Midagi kuulda ei ole olnud. Kõik kohtumised teiste vabatahtlikega toimuvad Debrecenis, kuhu peab sõitma bussiga ca 30 minutit. Täna siis pidi olema mingi põhikohtumine. Läksime kohale koos Denitsa ja ühe Brasiilia neiuga, eest leidsime veel kolm vabatahtlikku ning ühe väga halva inglise keele tasemega kohaliku, kes siis pidi kogu organisatsiooni esindama. Üks inimene, kelle ülesanne ei ole üldse meiega kohtuda. Ca 5 inimest, kes oleks tegelikult seal olema, olid puudu. Seega oli see one big fat disappointment. Minul, Denitsal ja Brasiiliatüdrukul oli kohe palju küsimusi ja muresid. Nendele kohalik neiu vastata ei osanud (ta vist ei saanud kõigest arugi). Tal olid planeeritud mingid mängud, mis olid antud olukorras absoluutselt ebanormaalsed. Mul (ja ka teistel) oli vaja lahendusi, mitte mänge ja kogu see üritus läks seetõttu vastu taevast. Otsustasime vabatahtlikega minna edasi pubisse ja tegelikult üksteisega tuttavaks saada. See õnnestust ootamatult hästi.
Õhtu oli aga veel üks teistmoodi seiklus, sest pidime oma pisikesse Hajdúböszörmény tagasi saama ja juba ca pool üheksa hakkasime bussijaama poole kõmpima. eksisime korra Debrecenis ära ka, aga ei midagi hullu. Küll aga läks Denitsa täitsa endast välja, kui järgmise bussi juurde, milleni oli vaja 40 minutit oodata, oli kirjutatud Hajdúböszörmény, Tesco. Me ei teadnud, kas see buss ka meie peatuses peatub. Helistasin oma perekonnale, et äkki nemad teavad (sorry, emme, telefoniarve ehk on suurem sel kuul :P). Kusjuures, see on see koht, kus tugiisik peaks mind välja aitama, aga kuna mul sellist ei ole siis… Nemad igaljuhul ei teadnud ja siis oli natuke suur segadus ja pereema oli nõus meile sinna Tescosse autoga vastu tulema, aga Denitsa ei tahtnud nii ja siis mingid inimesed hakkasid meiega rääkima seal pimedas bussipeatuses ja bussijaam oli täis kodutuid jne. Lõpuks tuli politsei ja keegi bussijaama infolauast tuli neid sisse juhatama ja me pöördusime tema poole ja õnnekombel, tema suhtles täitsa okei tasemel inglise keeles ja ütles, et probleemi ei ole, sest see buss sõidab küll meie peatusesse ka ja kõik lõppes hästi ja tegelikult mingit probleemi ei olnudki. Lihtsalt minu bulgaarlasest sõbrants keeras veidi vindi üle. Kusjuures, tema paanitsemine lõi minul just vastupidi pea väga selgeks ja ma absoluutselt ei muretsenud. Lõpuks saime ühe uue tuttava Debrecenis, kes mõitsab inglise keelt (bussijaama viisaka töötaja) ning üks kohalik neiu tegi meile ka bussipiletid välja, mis oli ootamatu, aga siiski ütlemata kena temast :)
Täna, hommikupoole, käisin oma perekonnaga aga hoopis kohalikul "laadal". Neil on siin praegu mingi karnevalihooaeg ja siis toimus selline laat, kus erinevaid meeskonnad võistlesid toidutegemises vms. See paraku nägi üsna nukker välja kuna vihma sadas ja üks kohalik, kes seal juba kell 12:00 purjus oli, tahtis minuga sõbraks saada - ühtlasi ta küsis pereeemalt, kas ma olen tema tütar ja kas ma olen 12 või 14-aastane :D C'est la vie.
Kirjutada oleks veel palju, aga ma parem panen mõned fotod ja jätkan järgmine kord:
Laupäevased laadapildid:
Veidi kunsti Debreceni pubi seinalt:
Interjööripildid kohalikust klubist Debrecenis:
No comments:
Post a Comment