Kui Triinu pagas Budapesti jõudis, olid reisisellid ise juba ammu kohal. Ehk minu seiklused Ungari pealinnas Budapestis algasid lennujaamatöötajale kadunud pagasi teatamisest. Selgus, et mina ja Kaarel jõudsime küll Helsingis üle noatera oma jätkulennule, kuid minu kohver jäi Helsingisse ööbima. Õnneks enam kui 24 tunni pärast ehk järgmise päeva õhtuks oli ta siiski kohal ja minu muhumustriline karu ja muud suveniirid ei kadunud lennujaamade igavikulisse galaktikasse.
Budapest oli armas. Ma ootasin sellelt linnalt oluliselt vähemat, aga see oli minu meelest mitmeti võrreldav Pariisiga. Muidugi ei andnud ta päris seda mõõtu välja, aga nii mõneski mõttes oli ta vaat et paremgi versioon. Väärikat arhitektuuri jagus Budapestis küllaga, jalakäijatsoone oli seal ka üllatavalt palju ja need teevad iga jalgsiliikleja elu väga mugavaks. Kondiitritoodete valik oli väga mitmekesine, millest muidugi lemmikuks jääb kürtöskalács (kuula hääldust: http://www.kurtoskalacs.com). Kahjuks mainitutest just kondiitritooted jäävad üldiselt ikkagi Prantsusmaale alla, kuigi samas on ka hinnad väiksemad. Niiet pole halba ilma heata ;)
Kuidagi õnnestus nii, et meie turistitegevused läksid hästi kokku ilmaga: just päiksepaisteliselt kevadise päeva valisime Buda poolel asuva Gellerti mäe otsa ronimiseks ning kuningliku palee ümber ringlemiseks ning lörtsise talvetuleku veetsime aurava Széchenyi spa kuumaveeallika kohale ehitatud välibasseinis. Kui lörtsine ilm üldse millekski hea on, siis just selliseks tegevuseks.
Jalutuskäik Buda poolel oli lihtsalt romantiliselt armas ja jättis ainult hea tunde sisse ning täiesti ootamatult sürreaalne kogemus oli bikiinide väel miinuskraadidega õue minna, et lesida ja supelda ca 38-kraadises kuumaveeallikal paiknevas basseinis. Veelgi paremaks muutis selle basseini kohal hõljuv rohke veeaur, mille tõttu nähtavus oli ca 1,5 meetrit, kohati isegi vähem, ning külmad lumehelbed, mis soojast vees väljas olevale näole laskusid.
Jalutuskäik Buda poolel oli lihtsalt romantiliselt armas ja jättis ainult hea tunde sisse ning täiesti ootamatult sürreaalne kogemus oli bikiinide väel miinuskraadidega õue minna, et lesida ja supelda ca 38-kraadises kuumaveeallikal paiknevas basseinis. Veelgi paremaks muutis selle basseini kohal hõljuv rohke veeaur, mille tõttu nähtavus oli ca 1,5 meetrit, kohati isegi vähem, ning külmad lumehelbed, mis soojast vees väljas olevale näole laskusid.
Meie Budapesti-nädalast ei puudunud ka Pálinka, guljašš-supp, kohaliku hipster-restorani firmaburger, Tokaji veinid ning muud kohalikud hõrgutised. Muidugi ka lugematud jalutuskäigud Váci utca peal ning muud klassikalised Budapesti turismitegevused.
...et kõik ei saa ju niisama tore olla, siis oli ka huvitavaid hetki: näiteks see, et minu hilinenud pagas jäeti kõrvalmaja turvamehe kätte ning kohaliku disainipoe noor müüjaneiu otsustas meid lihtsalt mitte poodi sisse lasta. Nimelt uks käis nupust lahti ja niisama sisse astuda ei saanud. Käisime ühe korra sees ja mõtlesime pärast tagasi minna mõningaid lemmikuid soetama. Kuna noor neiu otsustas seekord ust mitte avada, siis jäi rohkem raha meie taskusse. Ilmselt oli asi seotud kuidagi sellega, et poes olid kaks tema sõpra samal ajal, kellega ta lobises ning üks neist sõi seal (uksel oli ikkagi silt Open). Weird.
Jõuamegi kiirelt tänasesse päeva. Mina istun nüüd väikelinna Hajdúböszörmény kolmelapselise pere vanima tütre magamistoas, mis on järgmiseks kaheks nädalaks minu kasutusse antud ning viimase info kohaselt istub Kaarel Budapesti lennujaamas ja ootab seda, et Helsingisse sõitev lennuk ära parandataks. Tema lend pidi minema kell 19:25, aga hilineb lennuki rikke tõttu (praegu on kohalik aeg ca 22:00). Earlier today: hommik oli koormavalt emotsionaalne, sest ma teadsin, et nüüd Kaarel peab minema tagasi Tallinnasse ja mina peab hüppa tundmatusse. Võib õelda, et ilmselt väiksemakujuline ärevushoog käis küll läbi. Rahulikumaks muutus asi siis, kui kohtusin Budapesti rongijaamas oma bulgaarlasest reisikaaslasega, ostsime piletid ning sõit võis alata. Rongis kohaliku autori Sándor Márai novelli Embers (madyar: A gyertyák csonkig égnek) lugedes tundus juba kõik väga õige ja rahulik. Nii see mugavustsoonist välja astumine käibki: üks samm korraga.
Host-perekond on tore, kuigi kahjuks heal suhtlustasemel inglise keelt räägib peamiselt siiski pereema, kes ka ise algklassidele inglise keelt õpetab. Nüüd jääb veel nädalavahetus ootusärevust kruttima, kuna eeldatavasti alles esmaspäeval saan ma teada, mida minult siin täpsemalt oodatakse ja milline hakkab minu ajakava olema. Tunnid pidid siis algama kell kaheksa...khöm khöm...tere taas varajased ärkamised :P
Jó éjszakát
(jah, ma tean, kuidas seda hääldatakse ;)
Tulevikus tuleb ehk pilte ka
...et kõik ei saa ju niisama tore olla, siis oli ka huvitavaid hetki: näiteks see, et minu hilinenud pagas jäeti kõrvalmaja turvamehe kätte ning kohaliku disainipoe noor müüjaneiu otsustas meid lihtsalt mitte poodi sisse lasta. Nimelt uks käis nupust lahti ja niisama sisse astuda ei saanud. Käisime ühe korra sees ja mõtlesime pärast tagasi minna mõningaid lemmikuid soetama. Kuna noor neiu otsustas seekord ust mitte avada, siis jäi rohkem raha meie taskusse. Ilmselt oli asi seotud kuidagi sellega, et poes olid kaks tema sõpra samal ajal, kellega ta lobises ning üks neist sõi seal (uksel oli ikkagi silt Open). Weird.
Jõuamegi kiirelt tänasesse päeva. Mina istun nüüd väikelinna Hajdúböszörmény kolmelapselise pere vanima tütre magamistoas, mis on järgmiseks kaheks nädalaks minu kasutusse antud ning viimase info kohaselt istub Kaarel Budapesti lennujaamas ja ootab seda, et Helsingisse sõitev lennuk ära parandataks. Tema lend pidi minema kell 19:25, aga hilineb lennuki rikke tõttu (praegu on kohalik aeg ca 22:00). Earlier today: hommik oli koormavalt emotsionaalne, sest ma teadsin, et nüüd Kaarel peab minema tagasi Tallinnasse ja mina peab hüppa tundmatusse. Võib õelda, et ilmselt väiksemakujuline ärevushoog käis küll läbi. Rahulikumaks muutus asi siis, kui kohtusin Budapesti rongijaamas oma bulgaarlasest reisikaaslasega, ostsime piletid ning sõit võis alata. Rongis kohaliku autori Sándor Márai novelli Embers (madyar: A gyertyák csonkig égnek) lugedes tundus juba kõik väga õige ja rahulik. Nii see mugavustsoonist välja astumine käibki: üks samm korraga.
Host-perekond on tore, kuigi kahjuks heal suhtlustasemel inglise keelt räägib peamiselt siiski pereema, kes ka ise algklassidele inglise keelt õpetab. Nüüd jääb veel nädalavahetus ootusärevust kruttima, kuna eeldatavasti alles esmaspäeval saan ma teada, mida minult siin täpsemalt oodatakse ja milline hakkab minu ajakava olema. Tunnid pidid siis algama kell kaheksa...khöm khöm...tere taas varajased ärkamised :P
Jó éjszakát
(jah, ma tean, kuidas seda hääldatakse ;)
Tulevikus tuleb ehk pilte ka
