Kiniszi Pál utca

Just avastasin, et väga ohtralt fotomaterjali mul selle nädala kohta ei ole, aga mis seal ikka. Peale Linzi ma olin väga pikalt väsinud. Koolipäeva elasin üle, aga pealelõunasteks tegevusteks enegriat väga ei jätkunud. Mina, kes ma tavaliselt kunagi kohvi ei joo, olen möödunud nädala jooksul kaks cappuccinot ja ühe latte ära lahendanud. Ma arvan, et lisaks Linzile on selle väsimuse taga ka natukene praegune perekond või kui konkreetsem olla, siis just see peretütar, kellega ma kõige enam suhtlen. Tore tüdruk, aga lõputu jutuga. Millegi pärast ma mäletan ülihästi, kui ma emaga istusin restoranis Eesti Maja ja ema rääkis mulle, et osad inimesed lihtsalt imevad sinust energia välja. Nii nagu on teised inimesed, kes sulle energiat juurde annavad. Ma mäletan nii hästi, et tol hetkel ma kartsin, et ema räägib minust (ma vist isegi küsisin talt seda). Ma pidin siis vist olema mingi 18 või ehk nooremgi. Igal juhul, tundub, et see neiu mõjub mulle just nii. Teine element on muidugi toit, sest ungarlased on harjunud lõuna ajal väga palju sööma ja mina üldse ei ole….harjunud sööma. Ilmselt mu kehal läheb selle toidu seedimisele enam energiat, kui ma sellest tagasi saan. Pole ka päris see toit, mida ma ise valiks, kuigi maitselt on enamik toite siin väga head, aga rasva ja suhkrut ja kartuleid ja makarone (loe: igasugu nisuasju) on minu organismi jaoks way too much. 

…aga võib-olla see ongi kultuurišokk? 

Ikkagi viies nädal juba Ungaris ja neljas nädal selles linnas ja koolis. 

AGA, keskendume mõnusamale poolele - eile käisime Debrecenis ja kohtusime ka minu tugiisiku Balázs'iga, sõime kooki ja selgus, et kui ma tahan viimastel päevadel enne koju sõitmist veel Ungaris ringi tiirutada, siis Balázs hea meelega seikleb koos minuga. See on igal juhul hea, sest keelt ma ju ei mõista ja seltsis ikka segasem. Muuseas, kookidest rääkides: neil siin on 20. augustil ka tähtpäev nagu eestlastelgi, ainult nemad tähistavad kuningas pühak Szent István'i päeva. Üks üsna kaasaegne traditsioon selleks päevaks on aasta koogi valimine. Hulk pagareid ja kondiitreid tuleb kokku ja küpsetatakse ja valitakse võitjaks üks kook, mis siis on terve aasta jooksul n-ö Ungari kook. Tegelikult päris põnev traditsioon, Eestis võiks vabalt ka midagi sellist olla (või äkki ongi ja ma ei tea-ups). Igal juhul, ma proovisin 2011. aasta kooki. Nämm 

Tegelikult lõpetasin ma just pakkimise, sest ca kahe tunni pärast kolin ma uude host-perekonda. Ma üldse ei taha kasutada eestikeelset versiooni kasuperekond, see kõlab lihtsalt valesti. Igal juhul jah - viimased kaks nädalat hakkavad pihta. Veider, kui kiirelt aeg lendab. Viimased kaks nädalat ja viimane pere. 

Erinevalt minust lahkuvad kõik teised AIESECI vabatahtlikud juba järgmisel nädalal. Kaks neist tulid ka nädal varem ja seetõttu nende jaoks on see loomulik. Küll aga bulgaaria neiu tuli minuga ühel ajal, aga algusest peale on rääkinud sellest, et tahab varem ära minna ja läheb ka. Minu jaoks on see muidugi kurb ja samas ka veidi mõistetamatu, sest mis see 6 nädalat siis ära ei ole. Miks seda aega on vaja veel lühemaks teha? Nii minu kohalik dream team lagunebki, aga eks ma olen elu jooksul juba õppinud, kuidas inimestest hoolida isegi kui nad geograafiliselt sulle väga lähedal ei ole ja sedagi, kuidas mitte obsessiivselt kinni hoida, sest suurem osa inimestest lihtsalt jalutavad sinu ellu, ajavad kõik segi ja siis jalutavad sellest rahulikult välja. See ongi seiklus, see murrab rutiinni ja teeb elu huvitavaks. Ma ütlen, et "ajavad kõik segi", sest suurem osa inimesi kuidagipidi ikkagi mõjutavad meie väikest maailma või meie nende oma. See võib olla positiivne või negatiivne, aga enamasti ikkagi toob endaga kaasa mingi sisemise progressi.  

..ja selle postituse lõpetuseks praeguse pere nunnu kolli ja mitte nii nunnu aiapäkapikk:

Linz

Kui ma oleks kirjanik, siis see oleks peatükk, mis viitaks minu eelmisele raamatule. Seda seetõttu, et Linzis külastasin oma head sõpra Pariisi päevilt. Reede õnnestus mul koolist vabaks küsida ning hommikul kell 5:50 helises äratuskell, et seiklus saaks alata. Kõigepealt oli vaja sõita bussiga Hajdúböszörmény'st Debreceni. Seal oleksin peaaegu vales kohas maha läinud, aga läks õnneks :D Jalutasin bussijaamast rongijaama ja hakkasin liikuma Budapesti poole. Budapestis oli vaja rongijaama vahetada ja päris kiirelt selgus, et sellele rongile, millele esialgu plaanisin minna, ma ei jõua. Pileti ostmine iseenesest võttis ca 30 minutit, sest saba oli. Neil on siin mingid toredad edasi-tagasi piletid, mis tähendab, et Budapestist Linzi ja tagasi läks maksma ainult 10850 forintit ehk ca 35 eurot. See oli ikka superveider, kuidas isegi maastik muutub silmnähtavalt peale riigipiiri ületamist (mitte ainult keel). Kultuuriliselt on Austria ja Ungari tänapäevil küll üsna erinevad.

Budapestis veetsin minnes ainult ca 2 tundi, aga oma jalustuskäigul jäi mulle miski silma, mida ma eelmine kord tähele ei pannud: väga paljud inimesed suitsetavad tänavatel. See hakkas päris tugevalt häirima…ja kuigi mulle põhimõtteliselt meeldib Budapest, elada ma seal pigem ei tahaks.

Okei, aga edasi Linzi. Boris oli veidi tõbine ja seetõttu õhtuti kuskil pidutsemas me ei käinud, aga ma ilmselt poleks väga viitsinudki. Laupäeval me muidugi turistitasime ja sõime ühes kohalikus kiirtoidukohas põhimõtteliselt šnitslit :D. Sain tuttavaks ka Borisi brasiillasest sõbraga, tundub, et neid brasiillasi siin jätkub. Kusjuures see poiss on Soomes elanud ka. Linzi seiklused piltidel. Praegu ma olen täielikult väsinud, sest eile ma jõudsin Linzist tagasi oma linnakesse ca 22:30 ja täna oli koolipäev veel otsa. Niiet oeh. 

…aga lõpetuseks veel nii palju, et eelmine kolmapäev oli tore, sest 9. klassi tüdrukud kutsusid mind nende muusikaliproovi. Neil on siin linnakeses mingi omaalgatuslik trupp, kes teeb muusikale ja esineb nendega nii siin kui ka teistes ligidastes väikelinnades. See oli lahe.

Linzi monster

Hofgasse

Makett

Schlosspark

Maja

Apostlid piiskopimajal

Neuer Dom I

Neuer Dom 2

Selbstporträt mit Lentos Kunstmuseum

Kunstmuseum 1

Kunstmuseum 2

Campus 1

Campus 2

Hbf.

On my way back

Budapest - house that hostes the New York cafe

Nyugati Pályaudvar

Uisuväli rongijaama kõrval 

Niisama ilus rongijaamapilt

Szeretlek

Huvitav, kuidas välismaal kõik argipäevased pisitegevused on ikkagi kuidagi uued ja ägedad. Nii palju on jälle nii lühikese ajaga toimunud. Kõigepealt siis nädalavahetus, mis tundub juba nii nii kaugel, aga mis oli ometigi nii tegevust täis, et ma peale seda nädalavahetust jäin suisa haigeks. Mul siin oli mingitlaadi külmetus ja ma ei ole sellest vist päris täielikult veel paranenud, aga iga päevaga on veidi parem. See selleks. Ühtegi päeva ma vahele pole sellepärast jätnud. 

Igal juhul, laupäeval külastasime Rebeka ja tema väikse õe Regina ning viimase sõbrannaga Debreceni moodsa kunsti muuseumi nimega MODEM ja olgu öeldud, et veel ca nädal aega tagasi ma üldse ei teadnud, et Debrecenis selline muuseum on. Külastasime kahte näitust: "Spectacle Reconstruction. Contemporary Chinese Art" ning Ungari kunstnike näitust "Deathly Natural. Naturalism and Humanism in the 21st Century". Esimese näituse pidime enam-vähem läbi jooksma ja seetõttu ma arvan, et on väga tõenäoline, et ma lähen sinna näitusele veel tagasi, aga teisest näitusest ma isegi vaimustusin veidi ja ostsin ka kataloogi. Üks peamisi, kelle tööd mulle eriti silma jäid oli skulptor Fülop Gábor. Siinkohal olgu öeldud, et ungarlastel on tavaks kirjutada perekonnanimi alati enne eesnime (kohati ka Facebookis) ja see on siin minu jaoks ka kohati segadust tekitanud. Ehk antud kunstniku eesnimi on siiski Gábor. Lisan siia fotod ka kahest tema skulptuurist: Katica (Ladybird, 2010) ning Nagy Szürke (Big Grey, 2012). Üks väga naiselik ning teine maskuliinne. Muuseas, huvitavat lingvistilist infot: lepatriinu on ungari keeles katica, katica tuleb traditsioonilisest nimest Katalin, mis on ungari versioon Cathrine'st, mis omakorda on eesti keeles Katariina, millest tuleb muuhulgas ka minu nimi Triin. Ehk veidral moel tuleneb nii eestikeelne lepatriinu, kui ka ungarikeelne Katica nimest Catherine (Katariina, Katalin). Nagu allolevatelt piltidelt näha, siis ka mainitud skulptuur koosneb või on kaetud lepatriinudega ;) Teise skulptuuri juures tasub teada, et Ungari üks n-ö rahvusloomadest on nn grey cow (nagu nad ise ütlevad), aga tegemist on siiski veisega. Selle skulptuuri juures võlub mind eriti see, et hoolimata veise peast on tegemist ikkagi füüsiliselt väga seksuaalse skulptuuriga. Muidugi lisanüanssiks see, et tegemist on just nende rahvusloomaga.

Näitusesaali sisse astudes kõlas aga minu kõrvu tuttav muusika ja nii ma otsisingi esimesena üles teose, mis muusikaga seotud oli. Muusika näol ei olnud tegemist kellegi muuga, kui meie oma Arvo Pärdi looga Spiegel im Spiegel, mille ma une pealt ära tunnen. Ungari kunstnik Magyarósi Éva on just seda lugu kasutanud oma videos nimega Hanne. Lõiku videost saab näha siit: http://cb-player.com/en_EN/43727/ikf . Sellel lingil paraku inglise keelset tõlget ei ole, aga tõttöelda see video ise mulle eriti korda ei läinud (kuigi näitusesaalis olid inglisekeelsed subtiitrid). Ma ei tea, kuidas seal nende autoriõiguste küsimusega on. Mu sõbranna ütles, et muusika oli selle kunstiteose parim osa :D. Igal juhul oli tore kuulda killukest kodumaad Debreceni kunstisaalis ja lugu oli kenasti video lõpus ka viidatud. 

Kahe näituse vahepeal õnnestus mul saada lõpuks ometi tuttavaks oma kohaliku tugiisikuga, kes on väga lahe noormees nimega Balázs. Tema oli põhjuseks, miks me Hiina näituse pidime n-ö läbi jooksma, aga see-eest külastas ta meiega Ungari kunstnike näitust ja tegi ka Debrecenis pärast väikse ekskursiooni. Pärats külastasime ühte ägedat kohvikut, kus on kümneid erinevaid kohvi, tee ja kakaovarinate tervest maailmast ja mis muidugi asub raamatupoe sees. Tundub, et see on uus trend, teatavasti on ju ka Eestis mitme raamatupoe juures kohvikud.   

       

Pühapäeva veetsime koos Denitsa, Letícia ja Rebekaga. Esimesed kaks tulid siis meile külla lõunat sööma, millele järgnes külastus linnalähedasse kohalikku farmi. Mitte ainult ei näinud me seal ära juba mainitud halli veist, aga ka sigu, kes on kaetud valge karvkattega ning lambaid, kellel täiskasvanuna on sarved keerdus. Pühapäeva õhtupoolikul lõõgastusime aga hoopis kohalikus kuumaveeallika spas, kus nautisime välibasseini ning muid vannimõnusid.  

Täna oli aga ülilahe kolmapäevaõhtu, millest ma lihtsalt ei jõua täna kirjutada enam, sest uni tuleb peale ja päev on kohe läbi. Järgmine kord ja äkki natukene siis ka ungarikeelsetest sõnadest, mis ma õppinud olen. Szeretlek tähendab: ma armastan sind ;)

 Fülop Gábor. Katica  

                                                              Fülop Gábor. Nagy Szürke

Näitus kohivku seinal

Raamatupoe kohvik

Fookuseta emulaadne lind

jänks

valge kasukaga notsud

Hall veis või ….

grey cow või...

Hungarian grey cattle

vaade

Lammas 1

Lammas 2

Keerdus sarved

lambad

vaade 2

Local dream team

Lihtsalt sürr spa koridor 

Valentiina

Ma saan aru küll, et ma alles üleeile postitasin siia, aga sõbrapäev oli nii sisutihe, et väärib veel ühte postitust. Eile pidin andma ainult ühe tunni, hommikupooliku veetsin aga noorte äriintelligentide aktusel. Ida-Ungaris on kolm linna seotud programmiga "GE Foundation Opening Doors Secondary School Talent Development Program" ehk siis pikk ja keeruline nimi, aga point selles, et hulk väljavalitud üliõpilasi saavad võimaluse keskkoolis õppida äri inglise keelt ning muid äriaineid ning reisida koolitustele jms. Eile oli siis nende aktus ja kõned ja ettekanded ja seal ma käisin ja lõpuks ometi nägin, et selles linnas on ka ambitsioonikaid noori inimesi, kes tahavad elus midagi enamat saavutada ja näha maailma jms. Erinevatele gruppidele tunde andes on üldiselt üsna lihtne esimese tutvustusringi ajal välja noppida need mõned, kelle maailmavaade on vähe laiem, kui nende kodulinn ja kellel on soov veel enam teada saada ja avastada. Väga palju on aga õpilaste seas ka suhtumist, et kui keegi tahab minuga rääkida, siis õppigu ungari keel ära ja reisida ka väga ei taha. Okei, ma võib-olla maalin selle pildi siin liiga mustaks. Tegelkult nii hull ei ole ja õpilased on üldiselt minu suhtes uudishimulikud ja kuulavad ja see iseenesest juba näitab midagi, aga samas pidavat minu kool olema ka üks parimaid linnas, niiet ma ei kujuta ette, mis teistes koolides toimub. Igal juhul oli ülivärskendav näha Petöfi Ház'is, seal see aktus toimus, neid tublisid, kes on nõus päriselt ka töötama selle nimel, mida nad saavutada tahavad.  

Kõige ägedam oli muidugi see, et iga tooli peale oli pandud südamekujuline kaardike kommikesega :)

Ilmselt kõik selle postituse lugejad teavad, et ma ei ole mingi sõbrapäeva-fänn mitte mitte kunagi olnud, aga millegi pärast nüüd siin, kus ma sõbrapäeval olen nii kaugel kõigist, kes mulle on kõige lähedasemad, oli see anonüümne ja nii emotsioonitu kaardikene kuidagi südantsoojendav. 

Nagu ma eelmises postis kirjutasin, siis toimus ka minu kolimisaktsioon ehk perekonnavahetus just eilsel sõbrapäeval. Ma arvan, et oligi aeg. Mulle küll väga meeldis eelmise pere juures, aga hoolimata sellest, et ma ungari keelest aru ei saa, tundsin ikkagi, et segasin nende peresuhteid. Lapsed olid peres veel üsna noored (kõige vanem 15-aastane) ja vajasid tähelepanu. Kuna peamine inglise keele valdaja seal oli pereema, siis suur osa tema tähelepanust viimase kahe nädala jooksul koondus mulle ja lapsed kaklesid selle võrra rohkem. Igal juhul jään hea sõnaga nende pere meenutama ja meie jutuajamised pereemaga olid väga siirad ja südamlikud. 

Minu uus pere on ka huvitav, aga siin peres vanemad inglise keelt ei räägi. Inglise keelt räägivad kaks peretütart, kellest üks on 18 ja teine 14. Tegemist jälle kolmelapselise perega, kõige noorem on 9-aastane poisslaps. See on sellevõrra parem olukord, et lapsed saavad keelepraktikat :) Esimese mulje järgi tunduvad väga toredad inimesed. Ainus veidrus on see, et esimese õhtusöögi ajal tõi pereisa välja kaalu - täielik šokk minu jaoks. Nad söövad palju ja nende moto on see, et keegi ei peaks nende juurest lahkuma ilma, et nad paar kilo juurde võtaks. Päris hirmus eks. Ma siis kaalusin ennast ja avastasin, et ma olen siin Ungaris juba 2-3 kilo juurde võtnud, niiet ma ei tea….rohkem küll ei tahaks. Koju naastes tuleb ilmselt nii ehk naa üks tervisedieet teha, sest siin ikka väga jälgida ei saa, mida sööd. Saia läheb igal sammul :D Ja tõttöelda ma tahan ka proovida igasuguseid kohalikke hõrgutisi. See on ju osa kultuurist. 

Sõbrapäevaõhtu oli aga minu esimene kohalik baariõhtu. Läksime Denitsa (Bulgaaria), Letícia (Brasiilia) ja Rebekaga (Ungari) välja väikesele dringile. Neli neiut, neli riiki, neli kultuuri - super õhtu. 

Lisaks ma sain mõne päeva eest Kaarli käest meie Budapesti pildid, niiet ma nii retrospektiivselt lisan siia ka mõned kaadrid meie Sźechenyi spa külastusest ja Budapestist. 

Ja siis sattusin sellise lehe otsa: http://www.eki.ee/tarkvara/anagramm/anagramm.cgi ja sain teada, et minu nime anagrammid on näiteks Trall Hiinas, Lihtsalt Nari ja Natsi Hillar. Eesti huumorit ka ;) 

Pildipank: 

Ühe kohaliku inglise keele õpetaja laua pealt

Sõbrapäev :)

Aktus

Esimese pere ema Ilonaga

Esimese pere tütre Dorottyaga

Sõbrapäevaõhtu Denitsa, Rebeka ja Letíciaga

(photobomberit me ei tunne)

BUDAPESTI retrospektiiv :)

Street art kind of

Väga äge skulptuur

Szechenyi spa välisbassein

Nautlemine 1

Nautlemine 2

Nautlemine 3